http://relatiiv.blogspot.com

Kusjuures.. ma võin küll eksida, aga hetkel on küll säärane tunne, et see eelmise postituse näol kõige kirjapanek kergendas veidi mu koormat. Või on siis asi lihtsalt eilses õhtus, mida pikka aega meeldivalt meenutada saan, ei teagi täpselt.

Alguses oli plaan lihtsalt Mona poole minna ja kerge emoõhtu korraldada filmi vaadates, aga kui riided selga sain ja soengu sätitud, siis tuli spontaanselt ikkagi idee, et läheks peole. Lasin Monal otsustada, kuhu minna, ja valituks osutus Malcolm Lincolni laiv genklubis.

Kohale jõudes sain meeldiva üllatuse osaliseks + õhtu jooksul nägin veel mitmeid tuttavaid, kellega vahepeal üldse kokku pole puutunud, meeldiv.
Laiv ise oli umbes kuus kümnest. Laulud ja tüübid olid šefid, aga teostuslik ja saundipool jäid oma tõelistele võimetele seekord kõvasti alla.

Pärast laivi sai kesklinnas nillitud, a lot. õõh.

Pean veidi peace of mind’i nüüd leidma ja mitte väga palju lootma.

-

~ˇ~ i’m feeling better.

The Presets – “Girl And The Sea”

Ma ei saa enam mitte kui millegagi normaalselt hakkama; ma tunnen end nii vääritu ja mõttetuna, nagu mitte miski enam siin ilmas ei loeks. Kuigi mõistus ütleb, et loeb ja et ma ei tohi viimasel hetkel kõigel lasta vastu taevast lennata.
Aga mõnes mõttes tundub olukord errriti lootusetu olevat.
Ilm on kohutav, reaalsus on kohutav, kool on kohutav, mina olen kohutav.
I feel like such a waste ja mul on juba iseendastki kahju.
Ükskõik, mida ma ei teeks, läheb kõik ikka nii kiiva, kui vähegi saab.
Ma ei kujuta ette, kas on valikud valed v olen mina lihtsalt ühel hetkel täiesti lolliks ja rumalaks muutunud, et enam üldse midagi ei oska.

Tegelt olen ma juba mitu kuud end väga halvasti tundnud ja see ei näi kuskile kaduvat ka.
Ma tahaks probleemi mõista ja kuidagi selle vastu võidelda, aga ma ei suuda hõlmata kõige selle põhjust, mis toimub.
Kas mul võib tõesti täiesti tavaline depressioon olla?
Ma olen segaduses ja pidevalt kurb. Teistega koos olles on kõik korras, aga üksi kodus tekivad alati negatiivsed mõtted, et milleks üldse midagi teha, kui ma nagunii hakkama millegagi ei saa.
Ja need pole lihtsalt enam eksistentsiaalsed mõtisklused, vaid midagi hullemat. Tõesti negatiivsed mõtted.
Tahaks kõiges head näha, tõesti tahaks. Aga ma ei oska.. kas siis enam v pole tõesti seda kunagi osanudki.
Ma tean, et ma olen paljudes aspektides ääretult eitav inimene, seega ma eitan ka oma probleemi. Samas, mida selle tunnistamine üldse annaks? Teiste haletsevaid v hukkamõistvaid pilke? Kõnelusi mingite “spetsialistidega”? Ma muudaks teiste elu ainult keerulisemaks ja ma ei taha seda.
Ma ei taha koormaks olla, ma ei taha, et keegi täit tõde teaks; ma ei taha, et ta arvamus minust muutuks.

Kõik ütlevad mulle, et ma pean end kokku võtma ja vastu pidama veel selle vähese aja. Easier said than done, ma ei oska kuskilt alustada.
Ma tahan end kokku võtta, aga mul pole ei motivatsiooni ega ka mingit eneseusku, et ma üldse asjaga hakkamagi saaks.
Mida enam sellele mõtlen, seda rohkem mõistan, et ma olen üpris fucked up vist tegelt.
Ja ilma igasuguse kindla põhjuseta — see lihtsalt on mul pidevalt alateadvuses ja ma ei suuda seda alla ka suruda.
Igapäeva elu nautimine peaks seda hõlbustama, aga.. ei.

Ma ei soovi selline olla. Kui ma end kõrvalt peaks vaatama, hakkaks mul lihtsalt halb ja hale, sest tõesti.. ma olen nii mõttetuks muutunud.

—

hit me. i don’t care. hit me.

..2035. aasta lubadust ärme unusta ja ehk peaks ka sõbrapäeva ära mainima?

Kui vähemalt sellised riigieksami tulemused saaks, oleks lävend piisavalt kõrge, et
ülikooli saada.
Seega it’s either this or nothing. Kõrgemate tulemuste vastu poleks ka muidugi midagi.

Ei jää muud üle, kui heade lugude videosid siia kleepida, sest
kõik muu on liiga tõsine, et seda hetkel jagada.